meie esimene kohtumine Lunaga

Polegi teile rääkinud , kuidas me endale Luna võtsime. 

Olime Õnnes elanud juba kuid ,kui hakkasin end üksikuna tunda. Sest Hendrik käis pidevalt maal ning ma pidin alatihti töö pärast Tartusse jääma, vahel isegi vastumeelselt. Üks õhtu rääkisime lemmiklooma võtmisest ja sellest kuidas ma ühte võtta tahakasin. Pakkusin kohe koera välja, sest ma jumaladan koeri. Hendrikule ei meeldinud see mõte sugugi. Just sellepärast, et koeraga on niipalju kohustusi ning me peaks kogu oma elu hakkama ümberkorrraldama. Siis jõudsime kompromissile, et võtame hoopis kilpkonna. Kuna kilpkonna sel hetkel eriti saada ei olnud, pidime mõtlema ka  muudele võimalusetele. Mingi hetkel andsime me mõlemad alla ning matsime selle teema üldse maha..kuni järgmise päevani, kui ma teatasin talle rõõmsalt \” ET ME SAAME VIST TÄNA ENDALE KOERAKUTSIKA\”. Õnneks olin ma tol hetkel sunnitud seda telefonis tegema, sest ma ei oleks tahtnud näha seda pilku, koer oli siiski päris suur samm. Jõudiski kätte 16 veebruari õhtu, kui meile toodi neljakuune koerabeebi. Nüüd olime siis mõlemad päris elevil ja esmapilgul paistis olevat tore ja armas kutsu. Ta isegi ei niuksunud oma eelmist omanikku taga,mõtlesime küll, et esimene öö tuleb üpriski kohutav. Kella kolmeni oli päris rahulik, siis tahtis ta välja. Ma tõesti kartsin Hendriku reaktsiooni, sest ta on paadunud torisja, veel eriti siis kui teda keset ööd üles aetakse. Esimest korda läksin mina temga välja, järgmine kord juba hendrik. Hakkas kujunema juba mingisugune süsteem välja. Väljas oli miinus 25, healjuhul.

Õnneks tegi Luna meile asjad lihtsamaks, oli suhteliselt tubli ning paari päevaga sai temast meie rõõmuallikas. Me olime kõik samas paadis. Probleemid algasid siis kui mina pidin rohkem kui 8 tundi tööl olema ja hendrikut ka polnud kodus. Alguses jätsime lahtiselt koju- USKUGE MIND, SEE EI OLNUD ÜLDSE HEA OTSUS. Kuna ta ei suutnud veel ka kinni hoida, siis alatihti leidsime erinevaid üllatusi, nii voodist, põrandalt kui igalt poolt mujalt. Aga me ei saanud olla ta peale vihased ega kurjad, sest ta oli alles kutsikas, kes tõesti ei suutnud veel kinni hoida. Ja nii päevast päeva, mingi hetk tal hakkas jälle üksi kodus igav ja tuli see närimis-ja lõhkumisperiood. See oli kõige kohutavam aeg, sest ta lõhkus kõike ja näris kõike. Kui me lõpuks koju jõudsime, ei teadnud me kunagi, mis meid ees ootab. 

Aegaajalt oli Luna ka meie tülide põhjuseks. Ma ütlen, ma ei ole kunagi ühegi looma pärast nii palju nutnud kui ma Luna pärast nutsin. Kõige hullem oli see, kui ma ta vahepeal maale saatsin ja olude sunnil  pidi jääma sinna kauemaks kui nädalaks, vahel isegi kuuks. Ma suutsin teha igasuguseid draamasi. Mul on hea meel, et Hendrik vahepeal alla ei andnud ega minema ei kõndinud, sest ma olin sel ajal räige dramaqueen.

Nüüd tuleb tunnistada, et me ei korjanud alguses oma koera väljaheiteid. Mingi hetk tuli meile mõistus pähe ja soetasime erinevaid kilekotte, millega oleks võimalik korjata. Varsti saime ka neid koertepargist, need olid hulga paremad. Need vähemalt läbi, sest vahel oli päris rõve kõndida läbipaistva kotiga paar tänavavahet. Isegi selle korjamisega oli meil tülisi, nimelt, et kelle kord see kord on. Tavaliselt oli Hendriku kord, sest mul läks aegajalt süda pahaks. Samas, kui ma üksi temaga jalutasin, siis mul ei jäänud midagi muud üle kui ise seda räpast tööd teha. Lõpuks muutus see nii loomulikuks, et ei teinud teist nägugi.

Viimastel kuudel kui me veel Tartus elasime, oli kogu koorem Hendriku õlgadel. Sest kui ma jäin rasedaks, olin ma alatihti siruli maas või olin tööl, väsinud olin ma koguaeg. Ja ma oksendasin alati õhtuti, kui oli vaja minna koeraga välja. Üks kord ma üritasin, siis oksendasin lausa kolm korda ühel ja samal tänaval, hendrikul tuli mind jälle koju saara. Parki ka ma eriti ei jaksanud minna, vahel ta isegi sundis mind,sest ise ma poleks suutnud end liigutada

ma räägin ka teile ühest kõige kurvemast juhtumist, tänu millele sain ma aru, et koera koht pole korteris ega rihma otsas, siis kui ta üksi koju jäetakse. Nimelt pidin olema 16 tundi tööl, kahel korral sain korraks ka koju, et koeraga paariks hetkeks välja minna, siis pidime tagasi tööle sõitma. Õnneks elas meie sõber Karl tol hetkel Tähe tänaval ja oli nõus temaga vahel jalutama minema. Aga siis kui ma lõpuks koju jõudsin ja ukse lahti tegin( see oli päris hilja õhtul, pigem öösel) leidsin ta köögi põrandalt maast, ta oli meeleheitest gaasipliidi maha tõmmanud, tema oli shokis, mina olin shokis ja hakkasin nutma. Sest ma tundsin end süüdi, ma olingi tegelikult süüdi ja mul oli tema ees niii nii nii häbi. Jooksin nuttes Karli poole ja kutsusin endale appi, sest ma poleks reaalselt jõudnud seda üksinda üles tõsta. Õnneks ei tulnud gaasitoru pliidi küljest lahti, sest meil ei olnud seda kombeks sealt alt kinni keerata. Siis mõtlesin, et mis oleks saanud kui see oleks lahti tulnud. Tol ööl tundsin ma end väga kohutavalt, ning üritasin Lunale kõike heastada. Vahel tundus, nagu ta vihkaks mind.

aga nüüd, varsti saab meil  Lunaga kaks aastat , me elame nüüd maal ja me kõik oleme õnnelikud. Lunal on rohkem vabadust kui kunagi varem. Kuigi, viimasel ajal on ta ilge unekott ja ta magab rohkem kui mina, reaalselt. Kõige armsam on see, et ta magab endiselt kaisus. Ta küll laiutab, peeretab ja norskab, aga me armastame teda kohutavalt.

ja muidugi tänan ma imelisi lapsehoidjaid! Uskuge mind,  koerale lapsehoidja leidmine ei ole nii lihtne ülesanne.