Ma tean, et Paul ei ole veel sündinudki,ega see mind enam eriti ei morjenda(sest ega ta tulemata ei jää ja tema teine tähtaeg on vaid paari päeva kaugusel), aga ristivanemad on talle juba välja valitud..Tegelikult tegime selle otsuse juba pool aastat tagasi, sest minu kindel soov oli/on Paul ära ristida. Pean tunnistama, et Hendrik puikles alguses ikka tublisti vastu. Nüüd õnneks oleme jõudnud peaaegu ühele lainele. Mulle on alati meeldinud peretraditsioonid, võib-olla sellepärast, et minu peres polnud traditsioonidest haisugi ning päris tihti olin ma selle üle päris õnnetu. Aga mis sa teed- kõikidele peredele see ei sobigi. Ma isegi ei mäleta kordagi seda, et me oleksime kunagi ühes lauas istunud ning nautinud koos söömist. Lihtsalt ei mäleta. Õnneks on mul olemas võimalus teha Pauliga kõik teisti ja ilmselgelt pean ma hakkama isegi jõuludesse uskuma!
Tegelikult tahtsin ma rääkida ristivanemadest. Eile õhtul sain oma suureks üllatuseks teada, et siinkandis, ehk Kagu-Eestis( ma ütlen kagu-eestis, sest hendrik parandab alati kui keegi peaks ütlema lõuna-eesti) on lastel kolm ristivanemat, mitte kaks nagu TAVALISELT kombeks. Poistel on kaks ristiisa ja üks ristiema ning tüdrukutel on kaks ristiema ja üks ristiisa. Ma ei tea, miks Hendrik eeldas, et olen sellega kuidagi kursis, ma tõesti kuulsin seda asja esimest korda elus. Niisiis, pidime mõtlema teise ristiisa peale. Nimi tuli kohe pähe, aga enne pidime kindlaks tegema, kas ta on üldse ristitud. Meie suureks rõõmuks vastas ta mõlemale küsimusele jaatavalt.
Esimene ristiisa, Krister- Tema on inimene, kes on mulle kui kalju. Ma ei valeta, kui ütlen, et tema on üks kindlamaid inimesi minu elus. Mõned tulevad ja lähevad, aga on üksikud kes jäävad, alatiseks. See pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, Ta lihtsalt ongi selline VABA(meelne) ja lihtsalt nii hipi. Ma teisiti ei oskakski teda kirjeldada.
Üks ja ainus ristiema,Keity– Üdini siiras ja kaunis inimhing! Ma armastan temas kõike ja ma olen kindel selles, et temast saab suurepärane Pauli ristiema. Tegemist on Siimu printsessiga!
Viimane kuid mitte vähem tähtis, Lennart– Tema on minu ja Hendriku suhtes mänginud väga suurt rolli, ühtlasi on ta meie suhte alguse tunnistaja, Ja ilmselgelt, kui me peaksime kunagi abielluma, saab temast ka meie tunnistaja. Lennart on üks selliseid sõpru, keda lihtsalt PEAB omama. Vahet ei ole kui kaua aega on mööda läinud, tema ei muutu ja tema armsus ei muutu, tema sõprus ei muutu, mitte miski ei muutu.
Tänapäeval ei ole enam abielludes tunnistajat vaja.
sellest on küll kahju