2016

Ma vist sõnusin ära. Täna tuli meeletu ärevus peale, aka reaalsus lõi pähe. JUBA teisipäeval õhtul kirjutatakse mind haiglasse sisse ning JUBA kolmapäeva hommikul kohtun ma oma üllatusbeebiga. Sellel teekonnal aitab mind mu armas sõbranna, kes asendab mu kallist abikaasat! Ühtlasi mind valdab ka kohutav hirm selle ees, kuidas ma kolme lapsega väikese lapsega hakkama […]

  Ma olen mõlemaid versioone kuulnud ja pean ütlema, et see lugu on lihtsalt hämmastav. Sõbrad, kuulake, kuulake ning tunnetage!  

Nii, lõpuks võtsin end kokku ja olen tagasi blogilainel. Kasvõi korraks. Üheks õhtuks. Neljapäeval on mul viimane arstikülastus. Absoluutselt kõige viimane, mis on rasedusega kuidagimoodi seotud. Enam mitte kunagi. Ma olen õnnelik, et tegemist on minu viimase lapsega. Lõpuks ometi saan sellele beebimajandusega lõpparve teha ja lapsed suureks kasvatada. Sugu me endiselt ei tea. Sellepärast

Miks ma küll öösel otsustasin blogida? Noh, esiteks sellepärast, et olen juba poolteist tundi unetuna üleval passinud. Ja teiseks, mõlemad lapsed magavad nii rahutult. Peangi hommikul Augustit kraadima, oli tavapärasest veidi soojem. Peale selle on raseduse lõpp nii kohutav, nagu te mu eelmistest postitustest aru olete saanud. Iga päev tunnen et olen poolsuremas. Ma reaalselt

Ma tahaksin nutta. Tegelikult eile nutsingi. Mul tulevad seljavalud hooti, kuid eilne valu ületab kõik eelnevad vaevused ja kaebused kokku! Ma lihtsalt nutsin keset tuba. Vot selline on raseda elu! Siinkohal kadestan neid rasedaid, kellel on kõik nii roosamanna ja ise peast ka rõõsad! Kuid homme mu kallid sõbrad, on mul arstiaeg! Mis tähendab omakorda,

Ma pikalt ei viitsi küll kirjutada, end kogu see ettevõtmine oli puhkusest väga kaugel. Ma tõesti lootsin, et ehk saan veidi hinge tõmmata, sest lapsed käituvad külas üldiselt hästi. On nunnud, rõõsad ja väga toredad.(loe: nad oli terve reisi jooksul ühed parajad metslased, kes panid sõna otsesemas mõttes mind proovile) Teate, kui raske on sõbrannaga

Käisin täna ämmemanda juures. Midagi rõõmustavat (vähemalt) minu jaoks ei ole, lapsega on kõik hästi. Ise olen turses, paistes, madala hemoglobiini tasemega, peale selle teevad ka keisriarmid tohutult valu. Sünnitusplaan pannakse paika augusti kuu keskel. Enne seda pean tegema selle diabeedi testi ära. Mäletan Paul Herberti ooteajast seda, polnud just teps mitte maistev jook, mida

Ma olen päris tihti oma plaane mittetäitnud. Sest noh, lõpurase, kaks väikest last, väsimus ja nii edasi. Ent seekord mitte. Juba hommikul teadsin, et õhtuks jõuan Treski küüni, võtku mis võtab( tegelikult oli suur soov näha oma lemmikpoisse Viljandist) Võtsin kaasa oma esiklapse. Kuna minu ajaarvestus oli väga vale, oleksime jõudnud sinna liiga vara. Mõtesin,

Olen nüüd kakskümmend seitse talve vana! See on täiesti uskumatu, kui kiiresti aeg lendab. Sünnipäevaga jäin rahule. Soovitan soojalt, kutsuge Mick Pedaja endale esinema ja te ei kahetse! Nii puhta häälega inimhing. Ma pean siinkohal ka kindlasti oma abilisi tänama. Eelkõige oma ema, kes oli igati abiks. Vahet pole, et paar päeva varem, ent siiski.Ja

Täpselt nädala pärast on minu sünnipäeva tähistamine. Te ei kujuta ette, kui kiiresti on aeg lennanud. Ma olen ühtlasi veendunud selles, et sünnipäeva pidu tuleb imeline.