veebruar 2021

See on jälle selline teema, millest väga kõnelda ei tahaks. Teema, mille jätaks heameelega vahele. Teema, mis teeb iga päev nii palju haiget.

Ma nüüd räägin ehtsat maakate juttu, millega linnainimesed väga kokku ei puutu. Kohe kindlasti on peresi, kellega oleme me samas paadis kuid ma usun, väga paljudele ei mahu see pähe, kuidas keegi nii elada saab.

Isolatasioon hakkab juba kergelt üle viskama. Kuhugile minna ei saa, kohvi joomisest on mul tekkimas juba üledoos, kodus valitseb pidev korralagedus. Vahet enam pole, kas või kui palju me koristame. Kui kolm last on võtnud endale missiooniks maja pea peale pöörata- siis mitte miski ei suuda neid enam takistada.

Ma võin anda pea, et kõik te olete seda teinud. Nagu ka mina tegin seda. Alati, kui soetatakse endale midagi uut, siis õelge, et teie pole seda avanud ega kasutama hakanud? Ma tõesti proovisin seda kohe mitte kasutama hakata, sest mul oli veel päris palju pesupulbrit veel alles. Kärsitu inimene nagu ma olen, feilisin ma

Tegelikult on hullult tore näha, et mu blogil on tekkinud jälgijaid ning alates jaanuarist on statistika päris muljeltavaldav. Üle 3000 vaatamise. Ma tean, paljudel staarblogijatel, on vist päevane number aga egas ma selle poole ei tahagi püüelda.

Peale positiivseks saamist, ei olnud ma kindel selles, kuidas ma end nüüd tundma hakkan. Olin kuulnud selliseid õudukaid, aga tegelikkuses on asjad natukene teistmoodi. No jumal tänatud!

Praegu on isolatsiooni ma-ei-tea-mitmes-päev aga minu närvid on tõmmatud nii pingule, et ma võin iga hetk plahvatada. Hetkel ei aita ka mitte mingisugised muidu toredad mõtted. Ühe lapsega võiks vabalt isolatsioonis olla, võib-olla ka kahega aga mitte kunagi kolmega. Ma tean, et see on meie puhul võimatu aga..

Mul nii hea meel, et oman inimesi, kes on nõus käima minu eest poes ja apteegis.

Kuidas on olla isolatsioonis?