märts 2021

Mind on see aasta tabanud mingi meeletult suur tung peenarte, aialappide ja igasuguste taimede järele. Kui oleks minu teha, istutaksin kõik kohad erinevaid lilli täis. Aga on üks miinus.

Ma räägin kogu sellest distantsõppest ning sellest, et lasteaialapsi peab võimalusel koju jätta.

Herr Villem on meie keskmine laps. Teate ju küll, mis juhtub keskmiste lastega? Nad jäävad teiste laste varju. Tähelepanu saavad temast väiksem ja temast suurem laps, alati. See on vist alati nii olnud. Isegi minu lapsepõlves, kuigi mina olin tol hetkel see pesamuna.

Kas asi on ainult minus? Või on ka teistel naistel?

Ma räägin endast. Nagunii te kõik mõtlete, et ta oma ökoga täitsa ära keeranud, muud ei tule kui öko öko öko öko . Tegelikult asi vist nii hull ei ole, aga ma olen selle poole teel.

Kuna ma olen juba mitu päeva üritanud oma jumestuskreemist viimast tilka kätte saada, siis täna kandsin ma selle maha ja läksin uut otstma. Minul on meigiasjadega niimoodi, et mul tegelikult pole midagi. Absoluutselt. Ma olen näinud, et osadel naistel on meigilaud kuhjaga täis igasuguseid kreeme, pintsleid, puudreid ja nii edasi, minul valitseb tühjus. Mina kasutan