Tegelikult tahtsin ammu kirjutada sellest, kui kohutavalt ma oma sõpru taga igatsen või siis sellest, kui palju ma Tartust puudust tunnen. Aga mida ma ikka kurdan, meie elu on nüüd siin ning õnneks käivad osad sõbrad meil ka tublisti külas. Ja kui Tartusse satume, püüame näha nii palju inimesi kui aeg võimaldab.
Ning mul on hea meel tõdeda, et meid ei ole ära unustatud. Viimastel päevadel on tulnud armsaid ja veel armsamaid inimesi meile külla.
![\"kaamera](\"http://mulleennustamaniikuiniieiusu.files.wordpress.com/2013/12/kaamera-177.jpg\")
Pauli meenetekarp.
![\"IMG_4335c\"](\"http://mulleennustamaniikuiniieiusu.files.wordpress.com/2013/12/img_4335c.jpg\")
veel üks armas kingitus
![\"kaamera](\"http://mulleennustamaniikuiniieiusu.files.wordpress.com/2013/12/kaamera-112.jpg\")
![\"kaamera](\"http://mulleennustamaniikuiniieiusu.files.wordpress.com/2013/12/kaamera-098.jpg\")
väikene naeratus
![\"kaamera](\"http://mulleennustamaniikuiniieiusu.files.wordpress.com/2013/12/kaamera-138.jpg\")
Käisime kontrollis. Paul on kahe kuuga pikkust visanud juba 11 cm ja kaalu juures üle kahe kilo. Ma ütlen, suur mees juba!
![\"kaamera](\"http://mulleennustamaniikuiniieiusu.files.wordpress.com/2013/12/kaamera-124.jpg\")
koos vanavanaisaga. Hindrik Mats Pettaiga!
Rohkem nagu ei olegi rääkida. Hirmsasti tahaks lund.