Uskumatu aga ma saan järgmise nädalavahetuse veeta oma päris omas kodus. See on lihtsalt midagi nii head ja sellele mõeldes, saan ma hakkama selle nelja tööpäevaga, mis mind ees ootab. Emme sai ka haiglast välja, tahan teda ilmselgelt pikalt ja laialt kallistada. Ja rääkides mu kassikiisust, saan ma ta ju endaga kaasa võtta!
mõte läks mul vett vedama. Ma ei veetnud rahulikku õhtupoolikut kodus koristades ja niisama televiisori ees istudes. Kõike muud tegin. Seitsmest liitusin ma Rauliga, et minna Aivari sünnipäevale. Sünnipäeva algus oli nagu tavalistel eestlastel kombeks. Kui pole piisavalt alkoholi sees, siis ei tunta ennast veel hästi. Kaunis kurb sellest. Kaheksaks olin ma juba autos ja
ühe enam meeldib mulle siinne eluolumelu. Ma tunnen end siin nii koduselt. Minu jaoks on see nii üllatav tunne. Tundub, nagu ma oleksingi Tartus koguaeg elanud. Kõik on mahe. Eile korraldasin ühe väikese istumise, vähemalt mõte oli hea. Iga tunniga paisus see aina suuremaks. Aga ma olen rahul, imelik oleks kui ma poleks. Rahvast oli
tööl olla oli täna küll väsitav. Tegelikult, mitte väsitav aga pigem tüütu. See on see, kui sa hakkad midagi ootama ja lõpuks sa vaatad iga viie minuti järelt kella ja imestad, et miks see edasi pole liikunud. Beebipojud käisid ka mul külas. Nad ei kujuta ette, kui hea meel mul neid tegelikult näha on. Raamat
täna loksusid mul nii mõnedki asjad paika, üle hinnata inimese tähtsust on üllatavalt kerge..sa võid teda tunda aastaid või siis kuid, ta on sulle ülimalt tähtsaks saanud ja sa ei oskakski ilma temata oma elu enam ette kujutadagi, kuni hetkeni,mil avastad, et sa tahad teda ära kägistada, et ta jumala eest oma suu kinni paneks.