Kapsapirukad, palun, ärge saage enam enne mu kohale jõudmist otsa! Käisin eile ühes kohvikus, lootuses saada maitsta veelkord neid maailma parimaid kapsapirukaid. Nagu eelmine kordki- oli keegi nad enne mind ära õginud.
Eile viibisin Maarjamõisas. Käisin esimest korda ultrahelis, viibisin kiurgi palatis ning tagatipuks andsin esimest korda elus uriiniproovi. Naljakas on see, et olin pääsenud sellest aastaid. See on üks kohutavalt rõve tegevus!
Tahtsin kirjutada midagi head- aga nüüd on mul taas tunded kurjad. Kuid tööl läheb mul aina paremini, hea rutiin on sisse tulnud, ning nüüd jään hommikuti ka magama.
Tänud bussijuhile, kes mind otsustas ära oodata, nähes kuidas ma meeleheitlikult bussi peale jooksen, käes termokruus ja riidest kott! Magasin terve päeva maha, sest ma olen tõbine, kohutavalt tõbine. Ja homme on mul vaba!
Kohv,pannkoogid ja Hendrik. See on laupäevane parim kooslus, ma ütlen. Täna oli küll plaanis välja minna, aga jäime siiski koju. Vaatasime korjuse sõitu ja nüüd hakkab Macgyveri maranton, sellest ei saa ju ometigi ilma jääda.
