\”Vaikuses on võlu. Lõpetamata mõtteid ja hääletuid sõnu.\” A.V.

Ärkasin ilma äratuskellata.  Nädalal on ilmselgelt ilus algus tehtud! Uni oli ka selline enam-vähem, magasin ainult oma käe ära. Hommikukohvi sai valmis, telefoni aku täis laetud, peaksin veel riidesse panema ja olengi valmis bussi peale jooksma. Ainult, et tund aega oleks mul veel reaalselt aega.

Uued ja vanad tutvused. Ma ei tee enam isegi vahet. Polegi oluline, olulist rolli mängib vaid see, et kui hea mul teiega tegelikult on. Kuid peab ka tõdema seda fakti, et kõik tutvused ei jää kestma. Näiteid oleks rohkem kui üks. Naljakas on tagasi mõelda just nendele inimestele, kellest poleks sa seda osanud eluilmaski oodata.

kurbus on suurem kui ma oleksin osanud arvata

[youtube=http://www.youtube.com/watch?v=4bRCl0RCxx8%3Brel%3D0&w=425&h=350]

eile üllatasin iseennast, tundes tugevat ükskõiksust. Ehk vastabki räägitu tõele.Räägitu, mida mulle oled sa korrutanud.

Õhtud venivad iga päevaga aina pikemaks ning mõnusamaks, öised jalutuskäigud muutuvad järjest meeldivamaks.

kohutavalt mõnus õhtu oli. Käisime kontserdil, kellaansambel esines. Uskumatult kui ilusat kõla suudavad kellad tekitada! Hääletult naermine ja teineteise toksimine kuulus ka tegevuse alla.

Miks on hommikud nii külmad? Tundub nagu oleks terve öö aknad pärani lahti olnud. Eile õhtul oli räige võrkkiige igatsus peale, lehitsedes ajakirja, mille mulle tore naabrimees pihku surus. See oli selline tobedalt naljakas situatsioon, kõik tuli teretamisest ja ukste lahti hoidmisest. Ja ta pidas mind \”abielunaiseks\”. See oli päris hea nali, homme naeran!