Eile hommikul liikusime varakult murakale, kell pool seitse minna ja seda kuue väikese lapsega. Õnneks ma polnud ainuke täiskasvanud ning liikusime kahe autoga.

Mul on varsti selline tunne, et olen selle kuumusega täiesti peast sooda. Üldsegi ei saa mõelda, olla ega hingatagi, sest õues pole absoluutselt õhku- Jah, alustasin taas vingumisega nagu eestlasele ikka kohane.

Kõige esimesena tahaksin ma õelda, et ma olen haigeks jäämas. Ma usun ja muidugi ka eeldan, et see pole koroona, sest isegi olles koroona läbipõdenud, ei olnud mul selliseid sümptomeid. Kurk on valus ja köhin. Arvatavasti on selles süüdi auto konditsioneer. Nüüd sõidan ma küll aknad lahti aga sellega kaasneb üks suur müra ning autosõidud

Peale homset, viibime me veel ainult kaks päeva koolitusel ja meie koolitus ongi saamas läbi. Uskumatu kui kiiresti on aeg lennanud.

Ma just ennist olin lõpetamas oma postitust aga näe, jooksis kokku ja kadusid mõned lõigud ära. Ma muidugi ei hakanud seda uuesti ümber kirjutama. Mõtlesin,et teen hoopis lühikese postituse..

Me pole elus nii palju ujumas käinud kui selle juuni kuuga. Kõik sai alguse sellest, kui lapsed kohtusid suvesõpradega ja ujumas käimine, hakkas kuuluma meie päevaplaani. Nüüd me siis oleme mõndasi kohustusi/ tegevusi edasi lükanud, et jõuaks lastega ujumas käia.

Mõtlesin, et ma kirjutan, kust on tulnud selline nimi. Kuna mul praegu on 10 minutiline paus koolituses, siis see oleks selline ainuõige aeg. Ja mida ma teen? Otseloomulikult, joon ma kohvi.