Mul on reaalselt tunne nagu asuks elama üksikule saarele. Varun siin perele toitu, et elaks selle 10 päevase isolatsiooni üle.

See on nii veider. Minu jaoks oli see lihtsalt üks kerge ehmatus, kui esimesel veebruaril tehti kool poole päevapealt tühjaks ning teavitati, et kellelgil on koroona. Isegi sel momendil läks see minust justkui mööda..

Minu igasugune võõrutus algas sellest päevast, mil ma otsustasin loobuda coca colast. Ma olin täielik kokahoolik, ma küll päevas ei joonud seda pudeliteviisi, aga väga palju puudu ei jäänud. Kogu aeg oli mul koka olemas.

Ma arvan, et ma ei ole iialgi rahul oma blogi välimusega. Hetkeks nagu tundub okei ja siis hakkab see pihta..

Me juba sünnist saadik sisendame oma lastele, et inimestest ja loomadest tuleb hoolida. Teisi tuleb hoida, kui sa teed teisele haiget, siis tuleb ka vabandust paluda. Me õpetame seda, et teistest ei tohi halba rääkida. Me tegelikult õpetame kõike seda, milles meie, täiskasvanud inimesed, eksime.(KA MINA) Me teeme kõike risti vastupidi. Samas, me teeksime oma

Mul on nii palju mõtteid, kuidas päästa ennast, lapsi, loodust asjade üleküllusest. Muutus algab ju endast, oma mõttedest. Kuidas ja mismoodi. Minu eesmärgiks ongi aasta jooksul kasvada keskkkonnateadlikumaks, säästa loodust ning teadvustada lastele, milleks ma midagi teen.