Miks ma küll öösel otsustasin blogida? Noh, esiteks sellepärast, et olen juba poolteist tundi unetuna üleval passinud. Ja teiseks, mõlemad lapsed magavad nii rahutult. Peangi hommikul Augustit kraadima, oli tavapärasest veidi soojem.

Ma tahaksin nutta. Tegelikult eile nutsingi. Mul tulevad seljavalud hooti, kuid eilne valu ületab kõik eelnevad vaevused ja kaebused kokku! Ma lihtsalt nutsin keset tuba. Vot selline on raseda elu! Siinkohal kadestan neid rasedaid, kellel on kõik nii roosamanna ja ise peast ka rõõsad!

Ma pikalt ei viitsi küll kirjutada, end kogu see ettevõtmine oli puhkusest väga kaugel. Ma tõesti lootsin, et ehk saan veidi hinge tõmmata, sest lapsed käituvad külas üldiselt hästi. On nunnud, rõõsad ja väga toredad.(loe: nad oli terve reisi jooksul ühed parajad metslased, kes panid sõna otsesemas mõttes mind proovile)

Käisin täna ämmemanda juures. Midagi rõõmustavat (vähemalt) minu jaoks ei ole, lapsega on kõik hästi. Ise olen turses, paistes, madala hemoglobiini tasemega, peale selle teevad ka keisriarmid tohutult valu.

Ma olen päris tihti oma plaane mittetäitnud. Sest noh, lõpurase, kaks väikest last, väsimus ja nii edasi. Ent seekord mitte. Juba hommikul teadsin, et õhtuks jõuan Treski küüni, võtku mis võtab( tegelikult oli suur soov näha oma lemmikpoisse Viljandist) Võtsin kaasa oma esiklapse. Kuna minu ajaarvestus oli väga vale, oleksime jõudnud sinna liiga vara. Mõtesin,

Olen nüüd kakskümmend seitse talve vana! See on täiesti uskumatu, kui kiiresti aeg lendab. Sünnipäevaga jäin rahule. Soovitan soojalt, kutsuge Mick Pedaja endale esinema ja te ei kahetse! Nii puhta häälega inimhing.

Täpselt nädala pärast on minu sünnipäeva tähistamine. Te ei kujuta ette, kui kiiresti on aeg lennanud. Ma olen ühtlasi veendunud selles, et sünnipäeva pidu tuleb imeline.

Mul on kohati tunne, et meie kaks armast poissi on võtnud endale ühise missiooni meid Hendrikuga hulluks ajada. Või panevad meid lihtsalt proovile. Pean ära nentima, et nad on selles väga osavad.

Tavaliselt kui ma poes käin, unustan ma miljon asja ära, mida mul koju vaja oli. Käin sõna otsesemas mõttes ringi nagu peata kana. Ent minu poeskäigud ei piirdu tavaliselt toidupoega, vaid pean abikaasale ka traktori juppe ostma( st. otsima) Nagu iga kord, loetleb mulle ära, mida täpselt vaja. Ja absoluutselt iga kord ma suudan need

Leidub ikka inimesi, kes on otsustanud mind minu elu lõpuni kritiseerida ning minu elu ja minu otsuseid ümarlaua taga \”arutada\”. Kamoon, päriselt? Iga kord kui ma seda kuskilt jälle kuulen, pakub see mulle iga korraga aina rohkem nalja. Sest oleks aeg edasi liikuda ning oma elu elada, või mis? Ma olen seda meelt, et kunagi