Ma siiani ei suuda uskuda, et saime lõpuks endale päris oma printsessi. Ma unistasin tüdrukust sellest hetkest alates, kui me mai kuus rasedusest teada saime. Ma ausalt ei suutnud leppida mõttega, et tuleb järjekordne poiss. Kõik need kuud palusin ma armast taevaisa, et tuleks ometi tüdruk. Mind võeti kuulda! Ja kuna tegemist on meie viimase

Terve öö olin ma mega rahutu. Laps mu sees oli mega rahutu. Hommikul olin veel rohkem rahutum. Närv hakkas üles ütlema. Õnneks enne keisriaega jõudis mu sõbranna Kaili, kellega koos olin tsipa rahulikum. Aeg aina venis ja venis, ent äkitselt olingi ma juba opisaalis.Opisaalis ma lihtsalt värisesin, sest ma teadsin, et kui valus ja paha

Ma endiselt vihkan telefoniga trükkimist, ent hetkel ei jää muud mul üle. Kell hakkab kuus saama, öö on olnud väga rahutu. Peale selle ma pole pea midagi söönud ega jooonud, suu kuivab täiega! Võin vist ainult huuli niisutada..mmm. Hommikul on üldises plaanis kaks keisrit, nagu ka Augustiga, olen ma see seekord jälle viimane. Kuna tehakse

Ma vist sõnusin ära. Täna tuli meeletu ärevus peale, aka reaalsus lõi pähe. JUBA teisipäeval õhtul kirjutatakse mind haiglasse sisse ning JUBA kolmapäeva hommikul kohtun ma oma üllatusbeebiga. Sellel teekonnal aitab mind mu armas sõbranna, kes asendab mu kallist abikaasat!

Nii, lõpuks võtsin end kokku ja olen tagasi blogilainel. Kasvõi korraks. Üheks õhtuks.

Miks ma küll öösel otsustasin blogida? Noh, esiteks sellepärast, et olen juba poolteist tundi unetuna üleval passinud. Ja teiseks, mõlemad lapsed magavad nii rahutult. Peangi hommikul Augustit kraadima, oli tavapärasest veidi soojem.

Ma tahaksin nutta. Tegelikult eile nutsingi. Mul tulevad seljavalud hooti, kuid eilne valu ületab kõik eelnevad vaevused ja kaebused kokku! Ma lihtsalt nutsin keset tuba. Vot selline on raseda elu! Siinkohal kadestan neid rasedaid, kellel on kõik nii roosamanna ja ise peast ka rõõsad!