Ma ei uskunud, et nii juhtub, aga näe, juhtus. Ma olen alati teadnud, et vahemaad panevad sõpruse tugevasti proovile ja ma olin täiesti arvestanud sellega, aga siiski, ma ei mõista,kuidas?

Kui ma viimane kord kirjutasin, olin ma üpriski positiivselt meeletatud. Kõik oli ju hästi, Paul harjus oma päevakavaga ja meie saime paremini magada. Tundus, nagu paremaks ei saakski enam minna. Ega ei läinudki. Päevakava läks meil paari päeva pärast nässu, sest Paul mõtles, et oleks aeg uuesti jorisema hakata. Ta mitte ainult ei jorisenud, vaid

Kolm päeva tagasi hakkasin katsetama ühte kindlat päevakava. Nüüdseks on Paulike selle PEAAEGU omaks võtnud. Kuigi alguses olin ma ise üsnagi skeptiline. Ma ei arvanud, et ta üldse sellega nõustub või olin kindel selles, et vannun ise mingi hetk  alla. Korraks oli selline olukord, kus oleks peaaegu murdunud. Selle asemel et ta kiiresti sülle võtta

Tegelikult tahtsin ammu kirjutada sellest, kui kohutavalt ma oma sõpru taga igatsen või siis sellest, kui palju ma Tartust puudust tunnen. Aga mida ma ikka kurdan, meie elu on nüüd siin ning õnneks käivad osad sõbrad meil ka tublisti külas. Ja kui Tartusse satume, püüame näha nii palju inimesi kui aeg võimaldab.

Pean teile rääkima, mis täna Pauliga juhtus. Läksime täna aita tera tooma, jätsime käru hetkeks järelvalveta ja esimest korda unustasin pidurid peale panna(me jätame koguaeg samasse kohta ja varem polnud midagi sellist juhtunud) Kui välja tulime, polnud käru enam kusagil. Mõlemad võtsime koheelt suuuna mäest alla, veel hullem, avastasime et käru oli sõitnud tiiki ja

Mul on  tunne, et teen blogiga varsti lõpparve. Sest praegult pole mul üldse enam  aega, ja kui mul ongi aega,siis pole tahtmist või viitsimist. Ning õhtuti olen ma päris läbi omadega. Ma arvan seda, kui ma elaksin kahetoalises korteris, oleks mul rohkem aega olla ja tsillida, aga kuna me elame talus, siis tahestahtmata on vaja

Ma isegi ei jõua enam kokku lugeda kordi, kus ma olen mõelnud, et \” täna ma blogin\” või olen juba alustanud kirjutamisega, aga lõpetada pole veel kordagi suutnud Alati on midagi vahele tulnud, mitmeid kordi olen ma poole jutu pealt blogi akna kinnigi pannud,heal juhul olen salvestanud ka \”mustandina\”, mõeleds, et õhtul kirjutan edasi. Sittagi.

Nädal tagasi ei teadnud ma koolikutest mitte kui midagi. Olin ainult kuulnud nende olemasolust, muu info olin ma kõrvust mööda lastnud, sest tol hetkel polnud vajadust mul seda seda kuskile  mällu talletada. Aga nüüd, on Paulpoiss üle nädala nendega käes piinelnud. Mitte ainult tema, vaid meie kõik, isegi kass ja koer. Teile, kes veel ei